Üks osa sellest arhiivist moodustab kohapärimus - lood, mis seletavad ühe või teise maastiku osa tekkelugu, läbi mitmesuguste müütiliste askelduste.
Nagu näiteks lood väljapaistvatest kividest. Võtame kasvõi vana tuttava - Suure Tõllu - seosed nende kividega.
Lugedes üle internetis, folklore.ee lehel olevaid teateid, saame kokku pea sada kirjeldust kividest, mis seotud Suure Tõllu tegemistega. Kui läbi viia taoliste lugude juurdekogumine, küllap lisanduks neid veel. Seni saame teha järgmist statistikat:
Kõige enam - 34 - teadet on kividest, mis visatud kirikute pihta . Mõne puhul on nimetatud viskajana paralleelselt ka Vanapaganat.
Kiriku ukse ette toodud kividest on 19 teadet. Tõllu või tema hobuse jälge on kirjeldatud 18 kivil.
Lisaks on kirjeldatud eraldi ühte Tõllu hobuse kabjajäljega kivi, siis ühte Tõllu lapse jäljega, ühte noole ja ühte kepi jäljega kivi.
Kehaosade jälgi on neljal kivil: üks ninajälg, kaks sõrmejälge, üks rusikajälg.
Nelja kivi kohta on räägitud, et seal asub tema saapajälg, lisaks veel viis, millel lihtsalt jalajälg.
Ühel kivil olla nii jala - kui käejäljed.
Ainult kolm kivi on kirjeldatud istumisjäljega. Neist kahel istunud ta vaid korra: üks on Hiiumaal, Tihu karjamaal, teine Kihelkonna alevi kõrval.
Vaid üks kivi on kirjeldatud Tõllu regulaarse istumise kohana ja see asub Üüdibel, Tohvri talu koplis. Kui Tõll seal istumas käinud, ulatunud ta jalad Paavli aida taha. Seni on tuvastamata selle aida täpne asukoht, niisiis teadmata Tõllu jalgade pikkus.
Tõllu Istumise Kivina nimetatud ja siiani kohalike seas tuntud paik Tohvri maadel, asub kohe Tolli Põllu kõrval. Tolli Põld - see kohanimi on nii praeguses maa-katastris, kui mõisakaartidel. Täna on siin kaks Paavli nimelist maaüksust - üks Tohvri, teine TolliPõllu kõrval.
Mingi koha peal elavatel inimestel aitab ümbruses orienteeruda ühe või teise maastiku osa ühesugune teadmine - kohapärimus. Samuti on lihtsam omavahel mingist paigast rääkida, kui seda saab üldtuntud koha suhtes kirjeldada. Kui hakkad ikka mõnest huvitavast juhtunud seigast lugu rääkima, on jutt kuulajatele kohe paremini arusaadav ja usutavam, kui loo tegevuspaik on lokaliseeritav maastikus üldteada paiga järgi.
Seda isklikku lugu nimetab semiootik Valdur Mikta memoraadiks. / Metsik Lingvistika,2008, Kirjastus Grenader /
Rääkides ühe või teise maastikuvormi tekkelugu seletavatest teadetest, mis kannavad endas teatavat maailmapilti ja kohatunnetust, meeldib mul kasutada üldnimetust Suur Jutustus / Suur Lugu.
Memoraat, mis iskiliku loo rääkimise hõlbustamiseks mainib ka Suure Jutustusega seotud kohti, salvestab ja taas-esitab Suure Jutustuse detaile. Niimoodi salvestub Suur Jutustus paljudesse memoraatidesse. Just seetõttu on väikese inimese väikesed lood olulised, et seal leiduvatest tükikestest saab tahtmise korral kokku koguda üldpildi.
Maastik on vaikne kiri /ibid/ , milles on kirja pandud Suur Jutustus, mille lugemiseks on vaja kohalike, pikka aega paigal elanud inimeste memoraate. Enamik kohalikke siiski ei tea kogu Suurt Jutustust, vaid mingeid osi sellest. Suurt Jutustust teavad ja loevad sellele pühendunud. Nood viimased saavad sellele pühenduda vaid memoraatide kaudu seni, kui Suurt Jutustust pole ümber kirjutatud alfabeetilisse kirja. Kohapärimuse kogumine ja süstematiseerimine on just selline ümberkirjutus. Samas jääb kogutu ja süstematiseeritu kuivaks ja elutuks muuseumieksponaadiks, kui seda ei viida tagasi tema tekkekoha maastiku, seal elavate inimeste memoraadi-loomesse. Suur Jutustus hakkabki kogeja jaoks elama alles selles konkreetses maastikus, mida kirjeldatakse.Mõnes mõttes meenutab Suur Jutustus avatud programmeerimis-koodi, mida vabatahtlikud saavad edasi kirjutada. Samas peab nende looming tagasi ringlusse pääsema, et avatud kood elaks ja areneks, inspireeriks uusi vabatahtlikke edasikirjutajaid.
---
Maastik on samas üsna püsiv. Seda püsivust asuvad muutma suuremad murrangud kliimas, ühiskonnakorralduses või majandusviisis.
Jääaeg ja selle taandumine, veekogude ja maakerke mõjud, üleminek koriluselt ja jahipidamiselt karjakasvatusele ning sealt põlluviljelusele, maareformid ja majandusliku formatsiooni muutused, sõjategevus.
Nagu seda kirjeldab inimgeograaf Hannes Palang, kriibib taoline looduse ja inimese tegevus maastikku omad jäljed, suutmata olemasolevat siiski täiesti ümber muuta . Ikka paistab kuskilt servast eelmise korralduse jälgi, kogu maapinda ei suuda ükski põlvkond täielikult muuta.
See teadmine annab uutele põlvkondadele vabaduse teha maastikku omi täiendusi, kriipida omi märke, jutustada omi lugusid. Selle tulemusel lisandub olevale ja olnule uusi kihte, täiendusi, kohati eelmisi kustutades, kohati enda alla mattes.
Tõllu Istumise Kivina tuntud kivimürakas jäi punaväe teele, kui nood vedasi Üüdibe külast, Viiase mäest kruusaliiva Sõrve raudtee ehitusele. Küllap oli see kivi nihutamiseks liig suur ja punavägi õhkis selle tükkideks. Nii kriipis sõjavägi maastikule oma loo.Veel leiame õhitud kivi tükke selle koha lähedalt, kuni keegi need kuhugi mujale viib. Või siis samas kohas uuel moel kokku paneb , lisades maastikule oma järjekordse kihi.
http://www.ylikool.ee/et/13/valdur_mikita
No comments:
Post a Comment