Sunday, September 25, 2011
TALLINNA SÜDAMESSE LASTELE RUUMI
Kultuuripealinna disaininädalal sai Gulliveri kombel Vabaduse Väljakul linna paremaks muuta, linnaplaani vajalikuga täiendada. Taoline linnainimese ettepanekute teadasaamise viis on sümpaatne. Kuigi sel ajal pealinnast eemal, soovin siiski anda ka oma panuse.
Tallinna Süda on loomeinimeste aktsioon, mis on loodud tõsiasjale, et mere poolt Tallinna vanalinna õhust vaadates, on see oma punaste katuste ja kuju poolest anatoomilise südame kujuga. Toompea moodustab väikese ja all-linn suure vatsakese, südamest väljuvad tänavad - arterid ja veenid. See suurepärane kujund sisaldab lugu, millega igaüks saab soovi korral suhestuda.
http://www.tallinnasüda.eu/est-lugu-1
Triin Talk küsib 14.01.11 ajalehes Sirp: "Miks inimesed lahkuvad linnast?
Küsitlused näitavad, et linnast väljakolimise põhjused on valdavalt: soov elada oma majas, omada oma õuemaad, soov tagada lastele parem kasvukeskkond, teiselt poolt aga linnakeskkonna õhusaaste, ebaturvalisus, müra ja vähene lapsesõbralikkus. Linnast ei kolita välja põhjusel, et linnas on liiga palju rohelust ja puhkealasid/.../ Pigem vastupidi."
Aeg-ajalt viib tee koos lastega südalinna. Küll on seal mõni kogupere sündmus, või lastele teatrit, teinekord poodi. Ja sõbrale-tuttavale külla - õnneks südalinnas veel elab inimesi! Kohaliku elaniku valvas või ka juhuslik pilk - see on töökindel ja soodne keskkonna turvaja.
Nii me siis jalutame punktist A punktidesse B, C ja D. Oleneb laste vanusest saab sihipäraselt ühtejärge liikuda erineva vahemaa. Nooremad saavad vähema, vanemad rohkema vahemaga rõõmsalt, rahulikult ja distsiplineeritult hakkama. Teadupärast vajavad lapsed arenguks nii distsipliini kui mängu. Vaheldumisi. Nooremad mängu rohkem ja tihemini, vanemad saavad pikemalt sihipärase tegevusega hakkama.
Kogemus ütleb, et liikudes ümber vanalinna, leiab jalutamise vahele hädavajalikke avalikke mänguväljakuid juba päris kenake hulk. Kuid südalinnas ja vanalinnas kahjuks veel mitte. Kontrollides kogemust üle, leiamegi Tallinna kodulehe virtuaalkaardilt bastionivööndist kolm mänguväljakut .
http://www.tallinn.ee/est/manguvaljakud
Need on koondunud vanalinna kolmele küljele. Neljas külg - südalinna poolne, on seni katmata. Harju tänava haljas-alal on ka olemas minimaalne mängukoht, mida pole ilmselt vajalikuks peetud kaardile kanda.
Vaadates aga kesklinna laiemalt , ei leia me linnavalitsuse virtualkaardilt ühtegi väikelastele avatud mänguplatsi südalinnas. Südalinna servapool on neid kena tihedusega - keskus aga lage. Tõsi, neid leidub siseruumides - kaubakeskuste tasuliste mängutubadena. See on poodlejale mugav, kuid kui parajasti poodi asja pole ja ilm on talutav, siis milleks siseruumis viibida?
Probleem kirjeldatud, asugem konstruktiivse osa - lahenduste pakkumise juurde.
Alustuseks toon positiivse näite: maakonnakeskus Kuressaares on üks korralik, kõrge aiaga piiratud mänguväljak otse südalinna äritänavate keskmes. Omamoodi sümboolsus on veel selle asukohas Vabadussõjas langenute mälestusmärgi - halja mõõgaga kaitsja - selja taga.
Õnneks on Tallinna südames vähemalt kaks paika, mis võiksid lapsi ja seeläbi ka nende vanemaid, linnakodanikke ja- külalisi, paremini teenida.
Musumägi
Siin on Viru tn poolsesse külge kunagi rajatud pinkidega kruusaplats. Ehk mingi välilava moodi koht. Kui ülejäänud Musumägi on säilitanud kena ja kasitud väljanägemise, siis siin on omale anonüümse nurgataguse leidnud öised pummeldajad.
Hommikune jalutaja võib leida tühja alkoholitaarat ja kasutatud süstlaid. Ilmselt ei ulatu laternate valgus ja kordnike, möödakäijate või vanalinna elanike kontrollivad pilgud siiani.
Kui aga see, u 500 -1000m2 käest ära ala ümbritseda sündsa, piisavalt kõrge ja piisavalt läbipaistva piirdega ning ööseks lukustatavate väravatega, jääb pummeldajatele ümbruses piisavalt ruumi, kuid lapsed võidavad endale tagasi tüki mängumaad. Kukkumiskindla kattega pind atraktsioonide vahel ja ka välilava oleks siin omal kohal.
Koorti Kitse Aed
Asukoht populaarse Nukumuuseumi ja -Teatri kõrval lausa ootab mänguväljakut! Et etenduselt tulevad lapsed võiksid saadud emotsioone enne sihipärast edasiliikumist välja elada, kogetut mõtestada. Ka siin on u 500m2 pinda, mis kena piirdega ja väravatega tagaks turvalise säilimise mitta ainult laste mänguatraktsioonidele vaid ka kunstniku loodud skulptuurile.
Küllap leiab sobivaid paiku rohkemgi.
Lapsed on lapsed praegu. Nemad ei oota oma arenguga. Ka ei oota nad seda, et südalinna avalikus ruumis toimuvate sündmuste ja linnataguse põllukodu vahel pendeldades veeta aega ummikutes istudes. Nemad tahavad mängu kaudu areneda kohe, praegu ja siinsamas. Ka südalinnas.
Teeme lastele ruumi Tallinna Südamesse!
Saturday, September 24, 2011
TÕLLU AUJÄRG ?
Eesti rahvaluule arhiiv on maailmas unikaalne oma ülestähenduste rohkuse poolest / riigis elava inimese kohta.
Üks osa sellest arhiivist moodustab kohapärimus - lood, mis seletavad ühe või teise maastiku osa tekkelugu, läbi mitmesuguste müütiliste askelduste.
Nagu näiteks lood väljapaistvatest kividest. Võtame kasvõi vana tuttava - Suure Tõllu - seosed nende kividega.
Lugedes üle internetis, folklore.ee lehel olevaid teateid, saame kokku pea sada kirjeldust kividest, mis seotud Suure Tõllu tegemistega. Kui läbi viia taoliste lugude juurdekogumine, küllap lisanduks neid veel. Seni saame teha järgmist statistikat:
Kõige enam - 34 - teadet on kividest, mis visatud kirikute pihta . Mõne puhul on nimetatud viskajana paralleelselt ka Vanapaganat.
Kiriku ukse ette toodud kividest on 19 teadet. Tõllu või tema hobuse jälge on kirjeldatud 18 kivil.
Lisaks on kirjeldatud eraldi ühte Tõllu hobuse kabjajäljega kivi, siis ühte Tõllu lapse jäljega, ühte noole ja ühte kepi jäljega kivi.
Kehaosade jälgi on neljal kivil: üks ninajälg, kaks sõrmejälge, üks rusikajälg.
Nelja kivi kohta on räägitud, et seal asub tema saapajälg, lisaks veel viis, millel lihtsalt jalajälg.
Ühel kivil olla nii jala - kui käejäljed.
Ainult kolm kivi on kirjeldatud istumisjäljega. Neist kahel istunud ta vaid korra: üks on Hiiumaal, Tihu karjamaal, teine Kihelkonna alevi kõrval.
Vaid üks kivi on kirjeldatud Tõllu regulaarse istumise kohana ja see asub Üüdibel, Tohvri talu koplis. Kui Tõll seal istumas käinud, ulatunud ta jalad Paavli aida taha. Seni on tuvastamata selle aida täpne asukoht, niisiis teadmata Tõllu jalgade pikkus.
Kas teine võimalus tõlgendada "jalgade ulatumist" on kirjeldada niimoodi jalutuskägu pikkust oma valduse serva?
Kuidas aga suhtuda kohta, kus väepealik / rahvakangelane / tollimees / kuujumal istub? Kas seda saab nimetada trooniks, tema aujärjeks? Tõllu troon, kus ta regulaarselt istunud, asub Üüdibel. Seda, et sellest paigast oli hea ülevaade kuni 13.-14.sajandini Sõrve Saare ja Saaremaa vahelist salme/väina läbiva kaubalaeva-liikluse üle, ei saa me täna kontrollida muul moel, kui reljeefikaardilt või ajapikku kõrgeks kasvanud, vaadet piiravat metsa maha võttes.
Mingi koha peal elavatel inimestel aitab ümbruses orienteeruda ühe või teise maastiku osa ühesugune teadmine - kohapärimus. Samuti on lihtsam omavahel mingist paigast rääkida, kui seda saab üldtuntud koha suhtes kirjeldada. Kui hakkad ikka mõnest huvitavast juhtunud seigast lugu rääkima, on jutt kuulajatele kohe paremini arusaadav ja usutavam, kui loo tegevuspaik on lokaliseeritav maastikus üldteada paiga järgi.
Seda isklikku lugu nimetab semiootik Valdur Mikta memoraadiks. / Metsik Lingvistika,2008, Kirjastus Grenader /
Rääkides ühe või teise maastikuvormi tekkelugu seletavatest teadetest, mis kannavad endas teatavat maailmapilti ja kohatunnetust, meeldib mul kasutada üldnimetust Suur Jutustus / Suur Lugu.
Memoraat, mis iskiliku loo rääkimise hõlbustamiseks mainib ka Suure Jutustusega seotud kohti, salvestab ja taas-esitab Suure Jutustuse detaile. Niimoodi salvestub Suur Jutustus paljudesse memoraatidesse. Just seetõttu on väikese inimese väikesed lood olulised, et seal leiduvatest tükikestest saab tahtmise korral kokku koguda üldpildi.
Maastik on vaikne kiri /ibid/ , milles on kirja pandud Suur Jutustus, mille lugemiseks on vaja kohalike, pikka aega paigal elanud inimeste memoraate. Enamik kohalikke siiski ei tea kogu Suurt Jutustust, vaid mingeid osi sellest. Suurt Jutustust teavad ja loevad sellele pühendunud. Nood viimased saavad sellele pühenduda vaid memoraatide kaudu seni, kui Suurt Jutustust pole ümber kirjutatud alfabeetilisse kirja. Kohapärimuse kogumine ja süstematiseerimine on just selline ümberkirjutus. Samas jääb kogutu ja süstematiseeritu kuivaks ja elutuks muuseumieksponaadiks, kui seda ei viida tagasi tema tekkekoha maastiku, seal elavate inimeste memoraadi-loomesse. Suur Jutustus hakkabki kogeja jaoks elama alles selles konkreetses maastikus, mida kirjeldatakse.Mõnes mõttes meenutab Suur Jutustus avatud programmeerimis-koodi, mida vabatahtlikud saavad edasi kirjutada. Samas peab nende looming tagasi ringlusse pääsema, et avatud kood elaks ja areneks, inspireeriks uusi vabatahtlikke edasikirjutajaid.
---
Maastik on samas üsna püsiv. Seda püsivust asuvad muutma suuremad murrangud kliimas, ühiskonnakorralduses või majandusviisis.
Jääaeg ja selle taandumine, veekogude ja maakerke mõjud, üleminek koriluselt ja jahipidamiselt karjakasvatusele ning sealt põlluviljelusele, maareformid ja majandusliku formatsiooni muutused, sõjategevus.
Nagu seda kirjeldab inimgeograaf Hannes Palang, kriibib taoline looduse ja inimese tegevus maastikku omad jäljed, suutmata olemasolevat siiski täiesti ümber muuta . Ikka paistab kuskilt servast eelmise korralduse jälgi, kogu maapinda ei suuda ükski põlvkond täielikult muuta.
See teadmine annab uutele põlvkondadele vabaduse teha maastikku omi täiendusi, kriipida omi märke, jutustada omi lugusid. Selle tulemusel lisandub olevale ja olnule uusi kihte, täiendusi, kohati eelmisi kustutades, kohati enda alla mattes.
Tõllu Istumise Kivina tuntud kivimürakas jäi punaväe teele, kui nood vedasi Üüdibe külast, Viiase mäest kruusaliiva Sõrve raudtee ehitusele. Küllap oli see kivi nihutamiseks liig suur ja punavägi õhkis selle tükkideks. Nii kriipis sõjavägi maastikule oma loo.
Veel leiame õhitud kivi tükke selle koha lähedalt, kuni keegi need kuhugi mujale viib. Või siis samas kohas uuel moel kokku paneb , lisades maastikule oma järjekordse kihi.
http://www.ylikool.ee/et/13/valdur_mikita
Üks osa sellest arhiivist moodustab kohapärimus - lood, mis seletavad ühe või teise maastiku osa tekkelugu, läbi mitmesuguste müütiliste askelduste.
Nagu näiteks lood väljapaistvatest kividest. Võtame kasvõi vana tuttava - Suure Tõllu - seosed nende kividega.
Lugedes üle internetis, folklore.ee lehel olevaid teateid, saame kokku pea sada kirjeldust kividest, mis seotud Suure Tõllu tegemistega. Kui läbi viia taoliste lugude juurdekogumine, küllap lisanduks neid veel. Seni saame teha järgmist statistikat:
Kõige enam - 34 - teadet on kividest, mis visatud kirikute pihta . Mõne puhul on nimetatud viskajana paralleelselt ka Vanapaganat.
Kiriku ukse ette toodud kividest on 19 teadet. Tõllu või tema hobuse jälge on kirjeldatud 18 kivil.
Lisaks on kirjeldatud eraldi ühte Tõllu hobuse kabjajäljega kivi, siis ühte Tõllu lapse jäljega, ühte noole ja ühte kepi jäljega kivi.
Kehaosade jälgi on neljal kivil: üks ninajälg, kaks sõrmejälge, üks rusikajälg.
Nelja kivi kohta on räägitud, et seal asub tema saapajälg, lisaks veel viis, millel lihtsalt jalajälg.
Ühel kivil olla nii jala - kui käejäljed.
Ainult kolm kivi on kirjeldatud istumisjäljega. Neist kahel istunud ta vaid korra: üks on Hiiumaal, Tihu karjamaal, teine Kihelkonna alevi kõrval.
Vaid üks kivi on kirjeldatud Tõllu regulaarse istumise kohana ja see asub Üüdibel, Tohvri talu koplis. Kui Tõll seal istumas käinud, ulatunud ta jalad Paavli aida taha. Seni on tuvastamata selle aida täpne asukoht, niisiis teadmata Tõllu jalgade pikkus.
Tõllu Istumise Kivina nimetatud ja siiani kohalike seas tuntud paik Tohvri maadel, asub kohe Tolli Põllu kõrval. Tolli Põld - see kohanimi on nii praeguses maa-katastris, kui mõisakaartidel. Täna on siin kaks Paavli nimelist maaüksust - üks Tohvri, teine TolliPõllu kõrval.
Mingi koha peal elavatel inimestel aitab ümbruses orienteeruda ühe või teise maastiku osa ühesugune teadmine - kohapärimus. Samuti on lihtsam omavahel mingist paigast rääkida, kui seda saab üldtuntud koha suhtes kirjeldada. Kui hakkad ikka mõnest huvitavast juhtunud seigast lugu rääkima, on jutt kuulajatele kohe paremini arusaadav ja usutavam, kui loo tegevuspaik on lokaliseeritav maastikus üldteada paiga järgi.
Seda isklikku lugu nimetab semiootik Valdur Mikta memoraadiks. / Metsik Lingvistika,2008, Kirjastus Grenader /
Rääkides ühe või teise maastikuvormi tekkelugu seletavatest teadetest, mis kannavad endas teatavat maailmapilti ja kohatunnetust, meeldib mul kasutada üldnimetust Suur Jutustus / Suur Lugu.
Memoraat, mis iskiliku loo rääkimise hõlbustamiseks mainib ka Suure Jutustusega seotud kohti, salvestab ja taas-esitab Suure Jutustuse detaile. Niimoodi salvestub Suur Jutustus paljudesse memoraatidesse. Just seetõttu on väikese inimese väikesed lood olulised, et seal leiduvatest tükikestest saab tahtmise korral kokku koguda üldpildi.
Maastik on vaikne kiri /ibid/ , milles on kirja pandud Suur Jutustus, mille lugemiseks on vaja kohalike, pikka aega paigal elanud inimeste memoraate. Enamik kohalikke siiski ei tea kogu Suurt Jutustust, vaid mingeid osi sellest. Suurt Jutustust teavad ja loevad sellele pühendunud. Nood viimased saavad sellele pühenduda vaid memoraatide kaudu seni, kui Suurt Jutustust pole ümber kirjutatud alfabeetilisse kirja. Kohapärimuse kogumine ja süstematiseerimine on just selline ümberkirjutus. Samas jääb kogutu ja süstematiseeritu kuivaks ja elutuks muuseumieksponaadiks, kui seda ei viida tagasi tema tekkekoha maastiku, seal elavate inimeste memoraadi-loomesse. Suur Jutustus hakkabki kogeja jaoks elama alles selles konkreetses maastikus, mida kirjeldatakse.Mõnes mõttes meenutab Suur Jutustus avatud programmeerimis-koodi, mida vabatahtlikud saavad edasi kirjutada. Samas peab nende looming tagasi ringlusse pääsema, et avatud kood elaks ja areneks, inspireeriks uusi vabatahtlikke edasikirjutajaid.
---
Maastik on samas üsna püsiv. Seda püsivust asuvad muutma suuremad murrangud kliimas, ühiskonnakorralduses või majandusviisis.
Jääaeg ja selle taandumine, veekogude ja maakerke mõjud, üleminek koriluselt ja jahipidamiselt karjakasvatusele ning sealt põlluviljelusele, maareformid ja majandusliku formatsiooni muutused, sõjategevus.
Nagu seda kirjeldab inimgeograaf Hannes Palang, kriibib taoline looduse ja inimese tegevus maastikku omad jäljed, suutmata olemasolevat siiski täiesti ümber muuta . Ikka paistab kuskilt servast eelmise korralduse jälgi, kogu maapinda ei suuda ükski põlvkond täielikult muuta.
See teadmine annab uutele põlvkondadele vabaduse teha maastikku omi täiendusi, kriipida omi märke, jutustada omi lugusid. Selle tulemusel lisandub olevale ja olnule uusi kihte, täiendusi, kohati eelmisi kustutades, kohati enda alla mattes.
Tõllu Istumise Kivina tuntud kivimürakas jäi punaväe teele, kui nood vedasi Üüdibe külast, Viiase mäest kruusaliiva Sõrve raudtee ehitusele. Küllap oli see kivi nihutamiseks liig suur ja punavägi õhkis selle tükkideks. Nii kriipis sõjavägi maastikule oma loo.Veel leiame õhitud kivi tükke selle koha lähedalt, kuni keegi need kuhugi mujale viib. Või siis samas kohas uuel moel kokku paneb , lisades maastikule oma järjekordse kihi.
http://www.ylikool.ee/et/13/valdur_mikita
Subscribe to:
Posts (Atom)